Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 4 diviisi (1.–3. ja soomusrongide diviis). Diviiside koosseisus oli 14 jalaväepolku (1.–9. jalaväepolk, Kuperjanovi partisanide polk, Sakala partisanide polk, Scoutspolk, Tallinna tagavarapolk ja Balti rügement) ning 10 üksikpataljoni (Kalevi Maleva, Katšanovi pataljon, Võru, Saaremaa ja 2. Tallinna kaitsepataljon; Tallinna, Tartu ja Viljandi kooliõpilaste pataljon ning inseneri- ja vahipataljon). Suurtükiväes oli 3 suurtükiväepolku (igaühes 6 välipatareid), 3 kindluse raskedivisjoni (igaühes 3–4 kindluspatareid) ja tagavaradivisjon kokku 356 suurtükiga. Ratsaväes oli 2 ratsapolku, 2 üksikeskadroni ja tagavaradivisjon. Soomusrongide diviisis oli 6 laia- ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi, soomusautode kolonnis 11 soomusautot ja 2 soomustatud veoautot. Lisaks oli õppeväeosa tankide klass, kus oli 4 inglise tanki Mark V. Mereväel oli 2 miiniristlejat, 2 suurtükilaeva, 2 traalerit ning lisaks mitu vahi-, abi- ja dessantlaeva. 1919. aastal taastati ka mitu rannakaitsepatareid Aegnal, Naissaarel ja Suurupis. Eesti Lennuvägi jagunes kaheks lennuväesalgaks kokku 40 lennukiga.

1920. aastate reformid

1920. aastal viidi läbi demobilisatsioon, kaitsevägi vähenes 74 769 mehelt 18 871-le. 1920. aasta märtsis kaotati ülemjuhataja ametikoht. Edaspidi oli sõjaväe kõrgem juht sõjaminister (kes võis olla ka tsiviilisik), kellele valitsus määras abi kõrgemate sõjaväelaste hulgast. Ülemjuhataja staabi asemele asutati sõjavägede staap, mille koosseisus oli kindralstaabi valitsus (1924. aastast kindralstaap) ja korraldusvalitsus. 1926. aastal sõjavägede staap likvideeriti, valitsused jäid alles.

Aastatel 1920–1921 vähendati sõjaväe koosseis 12 pataljonini kuue (hiljem viie) polgu alluvuses. 3. diviis likvideeriti, väeosad jagati 1. ja 2. diviisi vahel. Soomusrongide diviis reorganiseeriti soomusrongide brigaadiks. Suurtükiväepolkudest tehti divisjonid, ratsavägi reorganiseeriti üheks ratsapolguks. Lennuväesalkadest moodustati lennurood, mis 1921. aastal nimetati lennuväeks.

1921. aastal taastati 3. diviis keskusega Pärnus. Aastatel 1921–1923 asutati viie jalaväepolgu kõrvale 3 üksikpataljoni, suurtükiväedivisjonid reorganiseeriti taas kolmeks suurtükiväepolguks.

Valitsuse 3. novembri 1922 seadlusega asendati vene auastmed euroopalikega (nt polkovnikust sai kolonel, viidi sisse majori auaste). Polgud nimetati rügementideks ja roodud kompaniideks.

1923. aastal jagati soomusrongide brigaad kaheks rügemendiks ja formeeriti auto-tankidivisjon. Divisjoni relvastusse kuulus ka 12 prantsuse kergetanki Renault FT 17. 1924. aastal muudeti suurtükiväerügemendid suurtükigruppideks ( divisjonideks), inseneripataljon jaotati side- ja pioneeripataljoniks. Jalaväerügementide arv kasvas 7-ni, lennuväes moodustati lennuväerügement. Moodustati Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse staap, millele allutati Tallinna garnisoni väeosad sh. lennuvägi.

1923. aastal asutati Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused, kuhu koondati kindralstaabi kursused (asutatud 1921, a-st 1925 Kõrgem Sõjakool), sõjakool (1919), alalisväe ohvitseride kursused (1920–1927), sõjaväe tehnikakool (1920–23 ja 1936–40) ja allohvitseride kool (lahingukool).

Sõjavägi 1928–1940

1928. aasta oktoobris kehtestati uus kaitseväe süsteem, mis nägi ette katte- ja kaadriüksused. Katteüksused olid alaliselt lahinguvõimelised, nende ülesandeks oli riigi väline julgestamine. Kaadriüksuste (üksik-jalaväepataljonid) ülesanne rahuajal oli noorsõdurite väljaõpe ja mobilisatsiooni eeltööd. Sõja korral pidid nad mobiliseeritute arvel reorganiseeritama jalaväerügementideks. Jalaväes oli kaks katterügementi (1. ja 7. jalaväerügement vastavalt Narvas ja Võrus) ja 12 üksik-jalaväepataljoni (2.–6. ,8.–10., Kuperjanovi, Scouts-, Kalevi ja Sakala Partisanide). Lisaks vahipataljon, mille ülem oli ühtlasi Tallinna komandant. Suurtükiväes oli 5 suurtükiväegruppi, ratsaväes ratsarügement, soomusväes kaks soomusrongirügementi (liideti 1934 üheks) ja auto-tankirügement. Viimase koosseisus oli ka 11 Eestis valmistatud soomusautot Arsenal-Crossley M 27/28. Inseneriväes oli side- ja pioneeripataljon.

Keskjuhatuse moodustasid sõjaminister, sõjaministri abi ja keskasutused: sõjavägede staap (taastati 1929 kindralstaabi ja korraldusvalitsuse ühendamisel), varustusvalitsus, sõjaväe tervishoiuvalitsus, sõjaringkonna kohus ja sõjaprokuratuur ning jala-, suurtüki-, ratsa- ja inseneriväe inspektuurid.

Eesti oli jaotatud kolme diviisi piirkonnaks (staabid vastavalt Narvas (a-st 1932 Rakveres), Tartus ja Tallinnas), 1934. aastal moodustati diviisijuhatuste alluvuses 8 sõjaväeringkonna juhatused: (Harju, Lääne-Saare, Pärnu-Viljandi, Viru-Järva, Narva , Tartu, Valga ja Võru-Petseri). Viimased olid rahuajal vahelüliks diviisi ja väeosade vahel. Sõjaajal tuli nende baasil formeerida brigaadide staabid.

1939. aastal moodustati kolm tankitõrjekompaniid. 1940. aastal formeeriti 4. diviis staabi asukohaga Viljandis ning 6. suurtükiväegrupp.

1930. aastal reorganiseeriti lennuväerügement kolmeks üksikuks lennuväedivisjoniks, mis asusid diviisijuhatuste asukohtades, lisaks lennubaas ja lennukool. Asutati eraldi õhukaitse juhatus, millele allutati lennuvägi ja ka õhukaitse suurtükiväegrupp. 1932–1939 eksisteeris ka merelennusalk.

Mereväes oli merejõudude staap, merejõudude baas, merelaevastiku divisjon (Tallinnas) ja Peipsi laevastiku divisjon (Tartus) ning merekindluste staap kolme komandantuuriga Aegnal, Naissaarel ja Suurupis. 1940. aastal muudeti merelaevastiku divisjon merelaevastikuks, milles olid allveelaevade, vahilaevade ja traaler-veeskajate divisjonid. Eesti mereväe uhkuseks said 1930. aastate lõpul Suurbritannias ehitatud allveelaevad „Lembit” ja „Kalev”.

Sõjaväeteenistus

Sõjaväeteenistus oli sunduslik kõigile meeskodanikele 17.–55. eluaastani. Sõjaväeteenistus jagunes riigikaitseliseks kasvatuseks ja õpetuseks, tegelikuks sõjaväeteenistuseks ja teenistuseks reservis. Kutsealused olid kõik 20–30-aastased noormehed. Pärast Vabadussõda kestis ajateenistus 2 aastat. 1926. aasta kaitseväeteenistuse seadus kehtestas sundaja pikkuseks 18 kuud jala-, ratsa- ja suurtükiväes ning 24 kuud mereväes ja kindlustes. 1927. aastal lühendas Riigikogu sundaja 12 kuuni jala-, suurtüki- ja ratsaväes ning 18 kuuni mereväes ja kindlustes. Enne II maailmasõja algust pikendati sundaega uuesti vastavalt 18 ja 24 kuuni. Kutsealused, kes soovisid õpinguid jätkata, said ajapikendust. Vabadussõjas võidelnud meestel ja naistel oli õigus tasuta haridusele ülikool kaasa arvatud.

Kaitseseisukord. Sõjavägede ülemjuhataja institutsioon

Kuigi 1920. aastal ülemjuhataja ametikoht likvideeriti, sätestas samal aastal vastu võetud Põhiseadus, et nii mobilisatsiooni väljakuulutamise kui ka sõja alguse korral läheb sõjavägede juhtimine Vabariigi Valitsuselt tema poolt määratud sõjavägede ülemjuhatajale.

1930. aasta kaitseseisukorra seaduse järgi võis Vabariigi Valitsus välja kuulutada kaitseseisukorra kogu riigis või mõnes selle osas sõja ja sõjahädaohu korral või kui maksva riigikorra ja julgeoleku vastu sihitud kuritegevus omandas ähvardava iseloomu. Riiklikku korda ja ühiskondlikku julgeolekut kaitseseisukorra olukorras maa-alal pidi juhtima sõjavägede ülemjuhataja.

1938. aasta riigikaitse rahuaegse korraldamise seaduse järgi võidi Vabariigi Presidendi äranägemisel ametisse nimetada sõjavägede ülemjuhataja, kui see osutub vajalikuks riigi sisemise või välise julgeoleku huvides, või kaitseseisukorra väljakuulutamise puhul kogu riigis.

Nende seaduste alusel määrati kindral Johan Laidoner kahel korral ülemjuhataja ametisse: 1. detsembril 1924 kommunistliku mässukatse puhkemisel (oli ametis 1. detsembrist 1924 kuni 8. jaanuarini 1925) ning pärast 12. märtsi 1934 riigipööret (oli ametis kuni Eesti okupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis). 1944. aasta septembris nimetas Otto Tiefi valitsus sõjavägede ülemjuhataks kolonel Jaan Maide ülendades ta ühtlasi kindralmajoriks. Eesti okupeerinud Nõukogude Liit Otto Tiefi valitsust ei tunnustanud ja arreteeris selle liikmed.

Mobilisatsioonivõime

1939. aasta mobilisatsiooniplaani järgi tuli väeosade sõjaaegsesse koosseisu viimiseks mobiliseerida 3637 ohvitseri ja 85 600 allohvitseri ja sõdurit (15 aastakäiku). Reservis oli kuni 60-aastasi ohvitsere 4532 ning kuni 45-aastasi allohvitsere ja sõdureid 155 045. Neist arvestati kasutamiskõlblikeks 131 780. Hobuseid pidi rekvireeritama 20 868. Mobilisatsioon tuli lõpetatada kolme päevaga.

Likvideerimine 1940

Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 võttis Punaarmee üle enamiku sõjaväelinnakuid. Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissari käskkirjaga 17. augustist 1940 reorganiseeriti Eesti, Läti ja Leedu maaväed territoriaalkorpusteks (Eesti maaväest sai 22. territoriaalne laskurkorpus), mis allutati vastmoodustatud Balti erisõjaväeringkonnale. Merejõud ja merekindlused võttis üle Punalipuline Balti laevastik.